Mis saab Wall Streetist, kui presidendiks saab Bernie Sanders?

Tugevalt vasakule kalduv USA demokraadist presidendikandidaat Bernie Sanders on võrreldes eelmise aasta lõpuga astunud jõudsalt suursoosik Hillary Clintoni kandadele. Iowas peetud esimesel eelvalimisel olid kandidaadid sisuliselt viigis ning New Hampshire’is võitis Sanders pika edumaaga. Viimased üleriiklikud küsitlused näitavad, et kaks kandidaati on peaaegu viigis.

Kuigi demokraatide presidendikandidaat selgub alles juuli lõpus toimuval partei üldkoosolekul, siis üha rohkem tasub arvestada võimalusega, et Bernie Sanders võib tõepoolest saada järgmiseks USA presidendiks. Enamik seniseid küsitlusi ja ennustusi on näidanud, et novembris toimuvad valimised võidab demokraat, mitte vabariiklane.

Seetõttu oleks praegu paslik vaadata ja hinnata, mis mõju omaks Bernie Sanders finantssektorile eeldusel, et presidendiks saades täidab ta oma lubadused.

Sanders tutvustas eelmise aasta maikuus Kongressis seaduseelnõud, mille kohaselt peaksid investorid maksma protsentuaalset maksu kõigi aktsiate, võlakirjade või derivatiividega tehtud tehingute pealt. Aktsiate puhul oleks tegu 0,5%-lise maksumääraga, võlakirjade puhul 0,1%-lise ja derivatiivide tehinguid maksustataks 0,005%-lise maksumääraga.

Need maksumäärad tunduvad numbriliselt tõepoolest väiksed, kuid teoreetiliselt võivad nendest teenitavad summad olla tohutud, sest USA finantssüsteem on hiiglaslik. Iga päev vahetavad USA aktsiad omanikku umbes 300 miljardi dollari väärtuses ja võlakirjaturg on üle kahe korra suurem, sest seal kaubeldakse päevas keskmiselt 730 miljardi dollari väärtuses.

Maks on juba varemgi olnud

Iseenesest pole Sandersi idee maksustada finantstehinguid mitte kuidagi uudne. Sarnaseid makse on USAs propageerinud sedavõrd tuntud nimed nagu John Maynard Keynes, Joseph Stiglitz, James Tobin ja Lawrence Summers. Wall Street Journali andmeil on umbes 40 riigis praegu või varem olnud mingisugune finantstehingute maks. Kõigi ootuste kohaselt kehtestatakse sarnane maks üle Euroopa Liidu juba järgmisel aastal.

Isegi USA jaoks pole tegu revolutsioonilise sammuga. Aastal 1914 kehtestas föderaalvalitsus 0,02%-lise finantstehingute maksu, et koguda raha võitlemiseks esimeses maailmasõjas. See maks, kuigi erinevate määradega, kehtis kuni 1966. aastani.

Selline maks aitaks märgatavalt vähendada praegu vohavat kõrgsageduslikku kauplemist, mis kriitikute sõnul destabiliseerib turge ja annab ebaausa eelise suurtele firmadele. Selline ebaproduktiivne kauplemine oleks asjatundjate sõnul majandusele hea.

Riskide seisukohalt oleks kindlasti majandusele hea ka suurte pankade laialilammutamine. Sandersi plaan näeb ette n-ö liiga suur, et hävida (too big to fail) pankade tükeldamist, mille käigus eraldataks jaepangandus ja investeerimispangandus. Kui peaks tekkima sarnane olukord 2008. aastaga, siis maksumaksjad ei peaks päästma Wall Streeti nende endi võetud riskide pärast. Ja isegi kui päästmiseks läheks, siis summad oleksid väiksemad, sest pangad ei oleks enam nii suured. Praegu on näiteks USA neljast suurimast pangast kolm kasvanud suuremaks, kui nad olid buumiaja tipus.

Turud kannataksid

Kuid tuleme tagasi maksustamise juurde, sest see on Wall Streeti jaoks märksa olulisem probleem, kui mõne panga haru de jure lahutamine teisest harust. Senised uurimised on näidanud, et tehingute maksustamine finantssüsteemile kuidagi kasuks ei tule.

Bank of Canada ökonomist Anna Pomeranets ja Rutgers University professor Daniel Weaver uurisid 1981. aastani kehtinud New Yorgi osariigi ja linna finantstehingute maksu ja leidsid, et maks muutis aktsiad volatiilsemaks, alandas väärtpaberite hinda, suurendas ostu/müügi noteeringute vahet (bid/ask spread) ja muutis ettevõtetele kapitali kallimaks.

Volatiilsuse suurenemise taga on lihtne põhjus. Millegi maksustamine vähendab soovi seda tegevust teha. Seetõttu kukuvad ka kauplemismahud ja turg muutuks vähem likviidseks. Kuigi see vähendaks spekulatiivset ja kõrgsageduslikku kauplemist, siis tegelikkuses on otsene mõju aktsiate ja väärtpaberite hinnale teadmata.

Teoreetiliselt oleksid suurimad kaotajad väärtpaberid, millega kaubeldakse aktiivsemalt, näiteks aktsiad. Vähem kaubeldavad väärtpaberid, nagu ettevõtete võlakirjad, peaks maksust tulenevale survele teoreetiliselt paremini vastu seisma.

Maks võib kaasa tuua skeemitamise

Kulud tõuseksid aga ilmselt kõigile investoritele, isegi neile, kes aktiivselt ei kauple või ei oma aktsiaid/võlakirju. Fondid ostavad ja müüvad väärtpabereid üsna aktiivselt, sest nad peavad optimeerima oma portfelli ja garanteerima raha olemasolu investoritele, kes tahavad väljuda. Senised analüüsid prognoosivad, et tehingute maksustamine tuleb kinni maksta fondi investoritel, mitte haldajatel.

Lõppude lõpuks me ei tea isegi seda, kas see maks omaks mingit mõju suurte Wall Streeti pankade vastu. Intervjuus NPR raadiole ütles Stanfordi ülikooli lektor John Cochrane, et paljud firmad leiavad lõpuks võimaluse maksust kõrvale hiilida.

“See võib esile kutsuda väga kavala finantsskeemitamise, kuidas kaubelda ilma makse maksmata. Ärge alahinnake meie finantsinseneride kavalust,” hoiatas Cochrane.

Isegi kui keegi ei leiuta viisi maksust mööda hiilida, siis tulemuseks on tõenäoliselt oluliselt vähemaktiivsem ja väiksem turg, mis pakub suuremat volatiilsust ja väiksemat tootlust ning likviidsust. Wall Streeti ja teiste investorite jaoks see ei ole hea uudis, aga seni paistab, et paljudele USA valijatele selline muutus meeldiks.